Osa 2: Muutumine paarist perekonnaks

Vana elu vs uus elu

Peale seda, kui ma teatasin teistele, et olen lapseootel, hakati mind koheselt pommitama erinevate emade poolt “hea” nõuga erinevatel teemadel, mis seostuvad laste kasvatamisega. Hakkasin kahtlema selles, milline ema peaksin olema. Märkused stiilis “Ära isegi arva, et saad edaspidi peol käia!” ning “Minna puhkusele koos beebiga? Unusta ära!” panid mind kahtlema selles, et kas tegime ikka õige otsuse. Kas on tõesti võimatu teha lõbusaid asju, olles lapsevanem?

Ootused

Asi ei olnud selles, et mul oli väga pöörane elustiil enne rasedaks jäämist, kuid mulle meeldis veeta nädalavahetusel aeg-ajalt sõpradega aega, nautida ilusa ilmaga terrassil head jooki käia elukaaslasega rannapuhkusel peale rasket tööperioodi.

Ei kõla ju nii pööraselt? Ma arvan, et veidikese planeerimise ning tiimitööga saan jätkuvalt kõiki neid asju teha. Olen kindel, et mu Leclercbaby kergkäru on ideaalseks abiks. Ma juba kujutan end enne jalutamas sellega koos sõpradega ja nautimas sööke-jooke kesklinnas, kuniks mu lapsuke magab enda mugavas kärus. Võibolla eksin, kuid usun, et suudan võtta enda elu üle kontrolli ja elada nii, nagu mulle meeldib.

Viimase trimestri mured

Alates hetkest, kui mul täitus 36. rasedusnädal, ei suutnud ma lõpetada muretsemist kõige üle. Tegelikult olin juba terve rasedus murelik selle üle, et kas beebiga on kõik ikka korras tulenevalt raseduse katkemisest, mis mul oli varasemalt olnud. Kuid raseduse lõpupoole olid hirmud teistsugused – muretsesin, et kas suudan taluda valu sünnituse ajal ning kas me ikka teame kõike lapse eest hoolitsemise kohta. Mu mõtetesse kerkisid aeg-ajalt küsimused stiilis “Kas ma armastan seda beebit?”. Selliste asjade üle mõtlemine pani mind ennast halvasti tundma – tundsin, et olen juba emana läbikukkunud. Siiski lohutasin ennast teadmisega, et ükski ema ei oleks nõus saama enam kui ühe lapse, kui sünnitus oleks nii jube, kui ma seda enda peas kartsin olevat. Kõik uued vanemad peavad harjuma sellega, et majas on vastsündinu ning peavad üksteise iseloomusid tundma õppima. Kui ma näen enda sõpru nende lastega, siis ma tunnen, et ei pea muretsema selle üle, et kas ma armastan seda last või mitte.

Tulevik

Kas ma olen hirmul selle üle, mida tulevik toob? Jah, absoluutselt, kuid kui ma olen midagi üldse õppinud, siis seda, et elu ei saa planeerida. Seega tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna. Tulevikus loodan, et saame osta maja, et meil oleks rohkem ruumi juhul, kui soovime veel lapsi saada. Kuid praeguseks on meie väike üürimaja täpselt paras. On see väike? Jah, kuid beebi saab oma toa ja kõik, mida ta vajab, mahub sinna. Isegi Leclercbaby jalutuskäru saab sinna lihtsalt paigutada, lisaks mahub see ka meie pisikesse autosse.

Ma proovin enda kontrollival isiksusel lahti lasta püüdlusest teha kõike ideaalselt, sest elu ei ole ideaalne. Ma loodan, et leiame jätkuvalt viise, kuidas teha asju, mis meile meeldivad, kohtuda regulaarselt sõpradega ning lihtsalt nautida elu.

Meil on tähtajani veel 4 nädalat ning me oleme nii elevil meie väikemehega kohtumise üle. Meie elud muutuvad igaveseks ja me oleme selleks valmis!