Osa 1: Muutumine paarist perekonnaks

Millal sa tead, et oleks lasteks valmis?

Seda, et ma tahan kunagi emaks saada, olen alati teadnud. Kasvasin üles vanema venna ja õega, mis muutis mind juba varakult väga täiskasvanulikuks. Mulle meeldis mõte lastest iga kord, kui neid nende endi lastega nägin. See pani mind omakorda esitama endale küsimust – millal olen mina valmis laste saamiseks?

Mul oli alati peas pilt sellest, milline mu tulevik hakkab välja nägema. Kohta ideaalset meest, osta maja, abiellu ja seejärel saa lapsed. Nii naiivne minust arvata, et tulevikku saab sellisel kujul planeerida. Kuna Hollandis on kinnisvaraturg täielik katastroof ja majade hinnad tõusevad pidevalt, siis oli meile selge, et maja ostmine ei juhtu meie puhul kiirelt. Vajasime uut plaani ja pidime langetama tähtsaid otsuseid.

Kartus millestki ilma jääda

Mida vanemaks saime, seda enam sõpru teatasid enda lapseootusest, isegi need, kellelt seda üldse oodata ei osanud. Valetaksin, kui ütleksin, et see ei muutnud mind ärevaks. Tundsin iga kord survet, kui keegi küsis mult küsimuse – “Kas te ei soovi lapsi?” või “Kas ei ole juba aeg laste peale mõelda?”, justkui oleks laste saamisel tähtaeg ja see on kohe-kohe kukkumas. Iga kord, kui nägime enda sõpru, läks vestlus laste peale ja see tekitas minus FOMO (Fear Of Missing Out ehk hirm midagi maha magada või ilma jääda). Hakkasin ette kujutama, mis tunne oleks enda elukaaslasega lapsi saada ning see mõte muutis mind rõõmsaks ja tekitas tunde, et olen valmis.

Rasedaks jäämine on raskem, kui see välja paistab

Peale seda, kui olime elukaaslasega maha pidanud vestluse laste saamisest, otsustasime, et oleme valmis. Nõustusime, et me ei tahtnud liiga kaua oodata, kuna meile mõlemale meeldis mõte mitmest lapsest. Läksin arsti juurde ja lasin eemaldada enda spiraali. Kogu lapsetegemise pidu võis nüüd alata. Aeg möödus, kuid mu päevad ei olnud tagasi tulnud, mistõttu külastasin taaskord arsti. Peale mõningast uurimist tuli välja, et mul PCOS ehk polütsüstiliste munasarjade sündroom ning laste saamine võib kujuneda keerulisemaks. Parim viis rasedaks jäämiseks meie puhul oli ovulatsiooni esilekutsumine ja seda me ka tegime.

Emotsionaalsetel Ameerika mägedel sõit võis alata!

Kui olime mõnda aega võtnud hormonaalseid ravimeid ning käinud iganädalaselt ultraheliuuringutel, nägime lõpuks rasedustestil positiivset tulemust. Olin üliõnnelik. Ma ei suutnud uskuda, et oleme varsti vanemad. Kahjuks ei saanud õnn pikalt kesta, kuna rasedus katkes 7. nädalal. Otsustasin jätkata hormoonravi ja ovulatsiooni esilekutsumist ning keskenduda taas rasedaks jäämisele. Kaks kuud hiljem olime taas lapseootel. Olime justkui lõbustuspargis Ameerika mägedel – karjusime, nutsime, naersime – iga emotsioon oli olemas.